Ahoi!

Esmalt saadaksin tervisi kõikidele kunstisõpradele. Alanud on masside balletietendus. Arusaadavalt viitan ainsale spordialale, kus sportijad naudivad hetke, kui nad palliga vastu pead saavad. Saan nüüd keskenduda jalgpalli MM-ile ning jälgida ennustustabelit. Nimelt tegime 4 semuga ennustusvõistluse alagrupimängude osas.

Õppetöö lõppes suure pauguga! Nimelt vihmasajus viimaselt eksamilt naastes purunes rattakumm tõelise kärgatusega. Tundsin end veidike ohtlikult ning klammerdusin rattaraami külge, kui suitsuvine tagakummist välja vihises. Vesine teepind ja meeletu kiirus olid põhjusteks, miks igapäevaselt mittevajaminevad sõiduoskused rakendasin. Olin justkui tagaajamisfilmi episoodis ja püüdsin pääseda ohutusse.

Üks päev sain aru, kust tulevad Euroopa põllumajanduse uued tegijad. Ühes loengus otsis õppejõud inglise keelset tõlget sõnale hernehirmutis ning ainus, kes vastata oskas pärines Doonau äärest. Kohast, kus mullad on mitmekesised; kõige viljakamad on tasandike mustmullad, kuigi enamik riigist on kaetud keskmise viljakusega pruunide metsamuldadega. Mägedes ja küngastel on mullad vähemviljakad. Haritud lugeja juba taipas, et räägin Rumeeniast.

Sir Alfred Joseph Hitchcock on tulnud minu unenägudesse lavastama. Tegemist siis mehega, kes loonud rea psühholoogiliselt sügavaid detektiivfilme ja freudistlike motiividega õudusfilme, millest ei ole puudunud kentsakas huumor. Võimalik, et lavastus oli kantud 1963nda aasta filmist ’Linnud’.

Minu lugu oli selline, et hirmutasin kanasid, kes oma pesasid kaitsesid. Asi oli selles, et tegime toas poistega muusikat (milline musikaalne andekus ilmnes: oskasin pilli mängida, kontrabass ja viiul libisesid sõrmede vahel harmooniliselt) ning kanad tulid õuest tuppa kuulama. See ajas mind närvi. Alati kui kanapreili üle toaläve oma krobulised koivad tõstis, jooksin õue. Alati ei jooksnud õue, tegin petekaid neile nagu hakkaksin õue tormama. Siis nad kimasid õue nägu hirmul – kanadel olid erinevad näod ja ilmed. Hirmutamine seisnes selles siis, et tüübid lidusid pesasid kaitsma (igal linnul oli seal 2 muna).

Teine episood oli selline, et käisin loomaaias ja mängisin tiigritega. See unenäo osa oli kantud enne magamajäämist uudisteportaali pealkirjast, kus M.Kaal kirjeldas raskusi loomaaia ellujäämisest. Siis õiendati minuga loomaaias, et ma ei võtnud süüa kaasa loomadele. Et mulle eeskuju näidata, oli Tiiu tulnud loomaaeda. Ja mida Tiiu tegi? Ta võttis taskust (!) süldi taolise olluski (sees saiakuubikud) ja viskas kassile (!) selle söömiseks. Üldsegi, kõik toitsid kassi koguaeg. Tõenäoliselt on kentsakas huumor lahtine sült Tiiu taskus ning freudistlik õudus väljendus kana hirmunud näol, kui ta jooksis perejätkamist kaitsma.

Selleks korraks lõpetaks.
Jätkan lõputöö kirjutamist ning olen peagi kodus. 19-25 juunil peatun kodus. Näeme!

Olen taas eetris!

Tere, minu inimesed!

 

Tuleb veidike häbelikuna juuksesalkude taha pugedes tunnistada, et päevaraamatu märtsikuu sissekanded on kõik kirjutatud nähtamatuna. Põhjuseid, miks leheküljed päevikus õhkuseks on jäänud on kaks: õpin hoolega ning sündmusi, mida kajastada, napib.

 

Õppetööst. Eksamid on 3 päeva pärast. Minu esimene aprill tuleb justkui teatrimaraton: kaks vaatust, mille vahepeal on vaheaeg. Mõlemad vaatused kestavad 3 tundi ning vaheajal saan tunni jagu puhvetis limonaadi juua. Põhimõtteliselt olen praegu rongil, mille lõpp-peatus kannab nime eksam.

 

 Olen intellektuaalse omandi ainest ammutanud mõnusa koguse inspiratsiooni – see on esimene aine, milles saab näha erinevate korporatsioonide ärimudeleid ja mõelda nendest inimestest, kes on selle raha tegemise kunsti taga. Aine on põnev, aga iga kord kui loengust koju pöördun, on tunne, et õppimisruumi mõõtmed on taas mitmekordistunud. Aga vaatan mõningaid asju teistsuguse pilguga nüüd. Näiteks geneetiliselt muundatud toitu. Pean ütlema, et olen veidike emotsionaalselt teemasse kaasahaaratud ning täna ostsin seetõttu bio-leiva.  Ka Marili on varasemalt koputanud mu õlale poes, kui ma poeriiulil liigutan muna, mille on maailmasse toonud kunstlikult toidetud linnutüdruk. 

 

Kui täna juuksuritoolis istudes hakkasin mõtisklema, et kas juuksuritädi soengut lõigates teeb kunsti, mis on autoriõigustega kaitstud (soeng), mõtlesin ehmatusega selle aine mõjudest. Muide, andsin intervjuu ühele ajakirjale, kus mainisin oma vanuse kohta, et pärast hollandlasest juuksuritädi juurest naasmist olen mitu head aastat noorem. Pean ütlema, et pärast tänast juuksuriteenuse ostmist mõistsin veel enam, et siinne salong ei saaks kunagi panna uksele hüüdlauset: ‘töö kiire ja korralik.’ Kodus peeglis kunstiteost uurides avastasin kolm defekti, mistõttu pöördusin tagasi salongi. Valmistasin kunstnikule piinlikust, kui tema teiste kolleegide ees esitlesin peanuppu, mis ebaühtlase lõikustöö tulemusel selle omanikule pahameelt tegi. Kirjeldades defekte võiks tuua paralleeli kosmeetikahuviliste naisterahvastega, kes kulme kitkudes unustavad vasaku kulmu olemasolu.

 

Vahepeal olen lõpetanud ühe suhte. Suhe ei olnud monotoonne ning pakkus mitmeid elamusi, kuid ühel hetkel tuli langetada otsus. Pean tunnistama, et ma ei teinud seda raske südamega ning tunnen heameelt hoopis uue kaaslase üle. Uus on mitmekordselt kenam ja usaldusväärsem. Niisiis, vana hea Batavus on lahkunud minu sõprade seltskonnast ning asendunud uue Batavusega. Uus mudel kannab nime ‘Runner’ ning väärib seda nime täielikult, kui vaba hooga (asjatundmatutele öelduna: ilma pedaale kasutamata) libisen higistavatest ratturitest mööda. Pean tõdema, et täna veendusin taaskord, et naised ning jalgrattad on ohtlik kombinatsioon: kaks erinevat situatsiooni kahel erineval tänaval tõid minuni kaks naisjalgratturit, kel tekkis raskusi suuna valimisel, kui vaba hooga Runner sirgjooneliselt nende suunas veeres. Tänu tänava laiusele (enam kui 10 meetrit) inimohvreid ei olnud.

 

Eesti uudistega olen jätkuvalt kursis, kui kuulan keskpäevatundi ning mõningaid saateid veel. Olen taasavastanud ööülikooli saated, kus erinevad inimesed mõtisklevad erinevate teemade üle: räägitakse ajaloost, teatrist, inimesest, põllumajandusest, laste kasvatamsiest, ettevõtlusest. Need leiab internetist hõlpsalt, kel tekkis huvi kuulata, millest ma rääkisin.

 

Hetkel lõpetan ning tänan lugejaid! Järgmise korrani.

Kui Sul on kodus midagi ülearust ning arvad, et minul võiks seda vaja minna, siis saad need saata mulle aprillikuus. Nimelt külastavad vanemad mind 15-19 aprillil ning 26. aprillil peaks saabuma Markko koos huvitavate ideedega.   

Teie,

Tõnn

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Väljas möllab hullumeelne tuul. Enne kui pean sammud seadma ilmajumala loodud hullusesse, tahaks üllatada armast lugejat uue sissekandega päevaraamatus. Hariduse edendamise huvides otsisin ilmajumala kohta informatsiooni internetist. Otsingud ilmajumala kindlakstegemiseks said uue impulsi, kui katuselt kukkus juba teine plekitükk rõdule. Otsingutulemused ilmajumala küsitlemiseks olid erinevad. Kui keegi tunneb mõnda Väike-Aasias elavat armast hetiidipere, kes jälgib iidseid traditsioone ning peab sidet Tarhuntiga, palun mulle märku anda. Kreeka mütoloogia austajad kindlasti oskavad mulle näidata rituaalseid pöördumisi, kuidas pilvede kogujat kutsuda rahule. Mure see, et viimane kipub aegajalt pisut agaralt oma käsutusvõimu välgu ja kõue üle kasutama. Mina aga pean sõitma korvpalli mängima tunni pärast.


Natuke soola ja mõnusalt pipart ning teravama elamuse tagamiseks tšilliga veel üle külvata. Sinnamaani ei ole protseduurireegleid eiratud. ‘Kus on viga?’ küsin endalt ning mõtisklen oma matemaatiliste võimete ja tunnetusliku tajumise üle, kui köögis on valminud selline kogus süüa, millega võiks ühe kena lasteaia Maastrichtis ära toita. Tahan öelda: ‘Tulge külla, laud on kaetud’ ja 'järgmine kord kasutan mõõtetopse.'


Armas vallaline naissoost lugeja, lubage pöörduda. Sulle meeldib pikk, heledajuukseline, füüsiliselt vormis noor ja nägus meesterahvas? Mida veel tahta, kui ma lisan siia, et tal on rahvusvaheline töökoht ja kitsal ajal teenib kenasti? Geenitehnoloogia huvilistele ruttan ütlema, et tegemist on eestlasega. Meessoost lugejad – nüüd tuleb teie osa. Käisin Fernando ja Goncaloga kodulinna vutisatsile kaasa elamas. Vaatamata sellele, et mäng oli suhteliselt vaeste momentidega õigustas 15 eurone pilet ennast, kui 10,000 inimest mahutava staadioni läänetribüüni seeniorite sektoris tõusis infarktioht. Teisisõnu, sonide, barettide ja kaabudega vanahärrad olid kohati kirglikumad, kui mängijad väljakul. Minu meel oli muidugi veel rõõmsam, kui Sander Post ketsipaelad kinni sidus ja väljakule silkas. Kirjutan ühest asjast veel enne kui Sul, hea lugeja, on võimalus uurida, kas väljahõisatud märksõnad vastasid tõele.


Tegin riiuli. Ei lugenud see, et karastatus tööõpetuse tunnist jääb aega, kui kaasõpilastega 8. klassist võidu sai vineeri saetud. Spets vineerisaega, mõistagi! Niisiis, lõpptulemuseni jõudmiseks pidin käima ehituspoes. Olgu, sellest alustan mõtlesin. Liikudes riiulivahede vahel sain aru, et tõsiseltvõetav meister ma tõenäoliselt ei ole. Arvatavasti saate Vaaderpass vaatajaskond itsitaks mõnuga isegi selle peale, millise trajektoori võib üldse üks inimene ehituspoes läbida. Kas Sina tead kedagi, kes teaks ehitusmeest, kes läheb ehituspoodi teadmata, mis mõõdus asju on soetada vaja? Veelgi enam, teadmata, mida oleks tarvis üldse. Igatahes kott asju täis vurasin kodupoole. Muide, riiul on seinas. Aus riiul on. Päris hea tunne. Ise tegin.

Viimaseks, üleskutse kõikidele! Kellel ei ole veel Victorynoxi taskunuga, palun soetage see. Selle multifunktsionaalse töörista omamine võib teid jätta ellu lugematutes olukordades. Alustades veini avamisest ja liha kättesaamisest hamba vahelt (element: hambaork), kuni selleni, et toore jõuga kruvid kruvid seina või saed (element:saag) kõvakskuivanud toitu laua küljest lahti. Mõelge nende filmikarakterite peale, kellel on olnud see nuga ja seetõttu pääsenud ohtudest. Kas sa ei tahaks pääseda ohtudest, sest sa sarnaned filmikangelasele?

Selle hüüatusega soovin armu healt lugejalt, sest ei ole jõudnud postitada kirja Sulle juba mõnda aega.